Turvaline kiindumussuhe oma lapsega

Seekordne blogipostitus keskendub turvalise kiindumussuhte loomisele oma lapsega. Kahe lapse ema Elen teeb Searside raamatu põhjal teemast kokkuvõtte.

Turvalise kiindumussuhte loomine (attachment pareting) on loomulik lähenemine laste kasvatamisele, õppides beebi märguandeid lugema ja neile märguannetele koheselt vastamine. See ei ole midagi uut: just nii hoolitsetakse ja on pikka aega hoolitsetud beebide eest paljudes traditsoonilistes ühiskondades. Turvalise kiindumussuhte eesmärk ongi pakkuda lapsele palju lähedust ja seeläbi tekitada tunne, et maailm on turvaline paik. Tänu sellele on lapsel hiljem täiskasvanuna lihtsam, ta on enesekindlam ning oskab ka oma tulevasi suhteid paremini hoida.

Pole vist ühtegi väikelaste kasvatamisest kirjutatud raamatut, kus poleks juttu turvalisest kiindumussuhtest. William ja Martha Searsi “Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega” (2007) näib olevat teerajaja. Seda oleks kõige õigem lugeda siis, kui beebi alles kõhus, aga kindlasti parem lugeda hilja kui mitte kunagi. Searside veendumusi, mis ameeriklastele näivad suhteliselt radikaalsed, on Eestis tunduvalt lihtsam omaks võtta. Soolapuhujatega tegu pole: autorid on lastearstid ning 8 lapse vanemad. Kuigi nad on välja toonud oma teooriate tõestamiseks ka erinevaid uuringutulemusi, veenavad nad lapsevanemaid beebisid hoolega jälgima ning usaldama eelkõige oma sisetunnet.

7 abivahendit turvalise kiindumussuhte loomiseks:

1. sünnisideme loomine (veeda võimalikult palju aega vastsündinuga koos, puuduta ja jälgi teda, räägi temaga)
2. imetamine (mida kauem, seda parem beebi tervisele)
3. lapsekandmine (kantud lapsed nutavad vähem, on rahulikumad)
4. beebiga koos magamine (beeb magab paremini, lihtsam imetada, ka ema on rahulikum)
5. beebi nutu tõsiselt võtmine (beebi nutab siis, kui tal mure, mitte ei manipuleeri)
6. “beebitreenijatest” hoidumine (unekool, täpne päevarezhiim, “tühjaks” nutmine jms – need on küll tõhusad, ent pikas perspektiivis last kahjustavad võtted)
7. tasakaal ja piirid (vanematel ei tohiks ununeda enda vajadused, vahel tuleb osata ka beebile “ei” öelda ning julgeda küsida abi, et ära hoida oma läbipõlemist).

Turvalise kiindumussuhte loomine ei tähenda järeleandlikku kasvatust, kõikelubavust ega ärahellitamist. Ema ei ole märter: ta reageerib häda korral (ajaga hakkab ema vahet tegema, mis on tõsine mure, mis lihtsalt jonn).

Turvalise kiindumussuhte kasud:

• beebid on taibukamad (uuringud on tõestanud, et nii kasvanud lastel on suurem IQ)
• beebid on tervemad
• beebid kasvavad paremini (mitte ainult pikkuses ja kehakaalus, vaid ka emotsionaalselt)
• beebid käituvad paremini (turvalise kiindumussuhte loomine ei tähenda vabakasvatust: distsipliin peab olema, kuid see ei tugine reeglitele, vaid eelkõige suhtele lapsega)
• kiindumussuhe soodustab lähedust (nii kasvanud lapsed tunnevad end teiste inimeste seas hästi, sest nad tunnevad end hästi iseendaga)
• vanemad ja lapsed teevad paremini koostööd – kiindumussuhe soodustab empaatiat (kasvatab lapsi, kes hoolivad)

Turvalise kiindumussuhte loomisest lugedes tekib tunne, et lapse kasvatamine on kuidagi lihtne ja loomulik tegevus. Ning pole hullu, kui ei suuda kõigist soovitustest kinni pidada (mina näiteks ei saanud hakkama kandelina kasutamisega, ent õnneks väga süüdi end seetõttu ei tunne: lapsed on sellest hoolimata saanud palju süles olla).

Kuid ühest on mul küll kahju: et ma ei tutvunud turvalise kiindumussuhte loomisega enne oma esimese lapse beebiiga. Siis poleks ma üritanud teda vastsündinuna omaette magama panna ega õhtuti nutvat last vankrikookonis magama loksutanud. Nii et need, kel pisike beebi majas: lugege, lugege kohe! 🙂

Allikas: William ja Martha Sears “Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega” (2007)

Lugemissoovitus: Mida on lapsel kasvamiseks vaja?

Tutvustame blogis järjekordset väärt kasvatusalast raamatut. Jari Sinkkoneni raamatust “Mida on lapsel kasvamiseks vaja?” annab ülevaate kahe lapse ema Elen. Raamat on ilmunud 2011. aastal, kirjastuselt Varrak.

Soome tuntud lastepsühhiaatri Jari Sinkkoneni raamat otsib vastust küsimustele, kuidas tagada lapse vaimne tasakaal, turvatunne ja normaalne enesehinnang. Raamat on keskendunud lapse arengu seisukohast kõige olulisemale ajale: esimestele eluaastatele.

Sarnaselt põhjanaabritega on meilgi suhtumine lastesse sarnane: kui paar põlvkonda tagasi “rääkis laps siis, kui kana pissis”, siis tänapäeval on vanemad ohjad täiesti lõdvaks lasknud. Sinkkonen rõhutab lapsele piiride seadmise olulisust. Laps ei ole oma vanematega võrdne: ta kuulub teise põlvkonda ja peab taluma oma väiksust. Trotsieas laps, kes vanemad osavalt ümber sõrme mässib, ei ole oma suursaavutusega rahul, vaid sisimas õnnetu. Samas ei tohiks jonnivale lapsele keerata selga ega tema viha ignoreerida, kuna lapsele mõjub kõige hullemini see, kui ta on vanema jaoks tühi koht. Muide, lapse provokatiivse käitumise põhjuseks on sageli turvatunde puudumine. Armastavas õhkkonnas kehtestatud piirid ei suru maha lapse tahet ega loovust, vaid tugevdavad just turvatunnet. Lapse turvaline kiindumussuhe põhineb selllel, et laps tohib suhtes ilmutada igasuguseid tundeid, ka negatiivseid. Lapsele tuleb jagada kiitust, kuid vaid põhjendatult: iga paberile kritseldatud joone pärast ei tohiks ahvivaimustusse sattuda.

Autor rõhutab, kui tähtis on, et lapsel oleksid mõlemad vanemad. Laps peaks teadma, kes on ta isa: isegi, kui see isa on väga kaugel musterisast. See ei tähenda, et lapse pärast peab koos elama. Kuid lapse isiksuse arengule on kahjulik vanemate lahutusest tulenevad lapse silme all toimuvad riiud, laste vintsutamised ning patoloogilise liidu moodustamine teise vanema vastu.

Palju pöörab Sinkkonen tähelepane stressi teemale. Tänapäeva lapsed magavad liiga vähe ja veedavad liialt aega arvuti taga. Täiskasvanutele mõeldud vägivaldsed saated ja eakohatud arvutimängud nõrgestavad lapse empaatiavõimet, vähendavad sotsiaalseid kontakte ja muudavad lapse enda ka vägivaldsemaks. Lapsi tuleks kaitsta kroonilise stressi eest juba imikust peale. Kuna lapsed on stressile palju vastuvõtlikumad kui meie, täiskasvanud, on stressi laastamistöö nende puhul kordades hullem. Pikaalajalise stressi tunnusteks on impulsiivsus, rahutus, agressiivsus, mälufunktsioonide nõrgenemine ja psüühiline nõrkus.

Sinkkonen juhib tähelepanu ka mängimisele. Lapse päevakavas ei pea ilmtingimata olema huviringe ega põnevaid üritusi, aga talle peaks kindlasti iga päev aega jääma lihtsalt mängimiseks ja omaette olemiseks. Ning ei tohi unustada pisipõnnidele ette lugeda muinasjutte ning tutvustada neile eri stiilis muusikat. See kõik soodustab lapse loovust, tõkestab vägivaldsust, aitab üle saada halbadest tunnetest ning on seega pisikese inimese arengu seisukohast väga oluline.

Kokkuvõtlikult vajab laps turvaliseks kasvamiseks alljärgnevat:
1. Piisavalt head vastastikust suhtlust
2. Rutiini ja reeglipärasust
3. Turvatunde kogemust
4. Ema ja isa
5. Piiranguid
6. Kombeõpetust
7. Soolist sensitiivsust
8. Eakaaslasi
9. Suguseltsi ja juuri
10. Mänge, huumorit, tembutamist
11. Palju armastust

Lugemissoovitus: Minu piirid – sinu piirid

Minu piirid – sinu piirid. Milliseid piire vajavad lapsed tegelikult?
Autor: Jesper Juul.
Ilmunud kirjastuselt Väike Vanker aastal 2011.

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat piiridest. Peamine küsimus, millele vastust otsitakse, on: kuidas nii täiskasvanud kui lapsed saaksid end teiste inimeste suhtes piiritleda nii, et keegi ei kannataks ning suhe oleks nii väärtuslik kui võimalik.

Raamatu alguses räägib Juul natuke võimust ja vastutusest. Vanematel on võim laste elu ja heaolu üle ja vanemad otsustavad. Oluline on, kuidas vanemad otsustavad, nt kas diktaatorlikult  või kooskõlastatult. Samamoodi on tähtis teada, et vastutust ei tohi jätta laste õlule, lapsevanemad vastutavad suhtluse kvaliteedi eest.

Piirid jagunevad ülditeks ja isiklikeks. Esimesed on üldtunnustatud normid kultuuris, kus me elame (kuidas asju meie ühiskonnas, perekonnas, koolis, klubis jne tehakse). Isiklikud piirid on individuaalsed, tulenevad isiksuste erinevast taustast, väärtushinnangutest, meeleolust jne. Raamat aitab mõista ja mõelda selle üle, kust lähevad lapsevanema piirid ja kust lähevad lapse piirid. Mõndasid enda piire inimesed teavad ja oskavad põhjendada, teistest saavad teadlikuks ajapikku. Piiride tundmaõppimine on pidev protsess, lapsed õpivad vanemate piire tundma aegamööda ning vanemad laste piire tundma nende kasvades.

Oluline osa piiride seadmisel on väärtushinnangutel, laste sündides tuleks vanematel need üle vaadata ja analüüsida, mõlemal vanemal eraldi ning ka üheskoos.

Raamatu kolmas mõtteline osa räägib konfliktidest. Olulisemad asjad, mis sealt kõrva taha panin: lapsevanem peaks tundma õppima laste soovide ja vajaduste erinevust ning “ei” võib olla kõige hoolivam vastus. Kui laps soovib näiteks veel ühte jäätist või mõnda mänguasja, pole midagi katki. Kui soovid aga pidevalt suurenevad, käitumine on konfliktne ja laps mangub, siis tõenäoliselt vajab ta hoopis midagi muud ja vanema kohus on välja uurida, mis see on (nt kontakt, lähedus vms). Vanemad ei tohiks karta lapsele “ei” öelda, kui nad ütlevad sellega enda vajadusele “jah”. Perekonna liikmed peaksid olema suheldes siirad ning nii vanemad kui lapsed teineteise “ei”-d austama.

Häid mõtteid raamatust:

Nii lastele, kui vanematele tuleb kasuks, kui vanemad on nemad ise, ja mitte “õiged”. Ehtsad vanemad on paremad, kui teoreetikutest vanemad. Vanemad, kes eksivad ja oma eksituste eest vastutust kannavad, on paremad vanemad, kui vanemad, kes üritavad olla täiuslikud. 

Sellest ei ole kasu, kui laste soovid juhivad pereelu. Kui lapsed saavad kõike, mida soovivad, ei saa nad suure tõenäolisusega seda, mida vajavad: lähikontakti vastutava täiskasvanuga.

Kokkuvõtteks – väärt raamat ja soovitan ka teistele lapsevanematele. Lugemine läheb kiirelt, kuna kokku on 116 lehekülge ja raamat väikses formaadis.

Lugemissoovitus: Õnnelikud lapsed

Järgmine lugemissoovitus tuleb nelja lapse emalt Ragnelt, kes luges hiljuti läbi raamatu “Õnnelikud lapsed. Raamat lapsevanemaks olemisest.” Autoriteks on Jorunn Hansson ja Christina Oscarsson. Ilmunud kirjastuselt Varrak 2006. aastal.

Laste- ja pereteemaline raamat “Õnnelikud lapsed” tundus kohe esmapilgul huvitav oma laia teemaringi käsitluse poolest ning ühtlasi oli raamatut mõnus lugeda kerge ja arusaadava keelekasutuse tõttu.

Väga terviklik raamat lastega seonduvatest teemadest, nt lapsevanemaks olemisest, laste stressist, õdede- vendade omavahelisest suhtlemisest, piiride kehtestamisest, lapse arengust, toidust, unest, laste leinast, suhetest vanemate vahel jne. Raamat sisaldab väga palju praktilisi näiteid. Kuigi raamatus on teemadering väga lai ja sellisel juhul on oht raamatul muutuda liiga pealiskaudseks, on tegu siiski väga kenasti ja piisavalt käsitletud valdkondadega.

Mulle sümpatiseerib, et raamat on rootslaste poolt koostatud (nt kirjutab lapse enesekindlusest perenõustaja Jesper Juul, kes on Eestiski tuntud). See lisab minu silmis usaldusväärsust juurde.

Mõned mõtted raamatust:

• Õnnelikud lapsed on need, kes tunnevad, et neid armastatakse ja teavad, et meie, täiskasvanud, hoolitseme nende eest ja soovime neile parimat.
• Kiindumussuhtes vanematega on olulised selleks, et lastest areneksid tasakaalus enesehinnangu ja hea eneseusuga harmoonilised inimesed.
• Vanemate käitumine ja emotsionaalsed signaalid ei mõjuta mitte ainult lapse esimest minapilti, vaid ka lapse esimest mõttepilti „teistest inimestest“.
• Enesekindlus oleneb sellest, kas meid lapsepõlves märgati ja tunnustati ning kas me kogesime, et oleme oma vanemate jaoks väärtuslikud.
• Hea lapsevanem ei pea sugugi olema täiuslik, ta peab tundma oma tugevaid ja nõrku külgi ning andma endast parima.
• On tähtis, et vanemad veedavad oma aega lastega üheskoos ja teevad asju, mis kõigile meeldivad. Oluline on ka argipäevarutiin lastega ja käesolevas hetkes viibimine ning seeläbi lapse- vanema vahelise dialoogi saavutamine.
• Et mõista oma laste maailma, peame laskma neil rääkida, kuidas nad ennast tunnevad, ja neid tõepoolest kuulama.
• Et vähendada stressi lapse argipäevas, on vaja, et vanem oleks kohal ja aitaks päevasündmusi analüüsida ning selgitada. Ka füüsiline aktiivsus ja piisav uni on head stressivastased vahendid.
• Õdede- vendade vahelised riiud on perekonnaelu loomulik osa ja lastele tegelikult heaks konfliktilahenduse treeninguks. On hea, kui oleme teadlikud laste sünnijärjekorra mõjust lastele, see annab meile eelise.
• Piire kehtestades anname oma lastele turvatunde ja usalduse meie, täiskasvanute, vastu.

Mida oodata: väikelapseaastad

Jätkame blogis kasvatusalaste raamatute tutvustamist, et lapsevanematel oleks lihtsam endale sobivat lugemismaterjali ja kasulikku infot leida.

Seekordse raamatututvustuse on koostanud ühe poja ema Elen, kes ise jälgib seda raamatut igakuiselt ning soovitab sedasama ka teistele lapsevanematele.

Raamat: “Mida oodata: väikelapseaastad”
Autorid: Arlene Eisenberg, Heidi E. Murkoff, Sandee E. Hathaway
Ilmunud kirjastuselt Pegasus, 2010 a.

“Mida oodata” on asjalik lapse kasvatamise käsiraamat, ideaalne lugemine oma esimest last kasvatavale vanemale.

Esmakohtumisel võib ehmatada raamatu paksus (>900 lk), kuid ühe hooga pole seda mõtet läbi lugeda. See tasub kätte võtta kord kuus, saamaks teada, mida uut ja huvitavat järjekordne lapse elukuu võib tuua. Näiteks, mida suurem osa selles vanuses lapsi on võimelised tegema; kuidas saada hakkama jonnihoogude, uneprobleemide, hirmudega; kuidas innustada last rääkima, kõndima, potil käima, vanemast lahus olema; kuidas arendada lapse loovust, kuidas teda distsiplineerida jpm. Ühesõnaga, kuidas selle vahel nii kohutav näiva tegelasega kenasti toime tulla. Mõistagi on palju juttu ka lapse tervisest ja tema ohutuse tagamisest.

Raamat on üles ehitatud lapsevanemate nö korduma kippuvate küsimuste najale. Tänu sellele leiab igaüks hõlpsalt üles teda huvitavad teemad ja saab üle libiseda ebaolulisest. Kuna autorite vastused on ladusas ja kohati humoorikaski võtmes, mõjub raamat üldjoontes rahustavalt. Hea ju teada, et sinu last puudutavad üüratuna näivad mured on ka väga paljude teiste põnnide vanematel ning sageli on hirmul suured silmad. Ja mis seal salata, veel parem teada, et paljud mured jäävad sinu lapse puhul siiski võõrasteks muredeks.

Autorid on küll ameeriklased, kuid raamatut on aidanud eestistada meie tuntud lastearst Reet Raukas. Kokkuvõtteks on tegu igati asjaliku lugemisega, kuid samas ei tasu kõike selles olevat võtta puhta kullana, vaid tegutseda tuleks ikkagi eelkõige oma sisetunde järgi.

Raamatusoovitusi

Siin on nimekiri väärt kasvatusalastest raamatutest, mida on soovitanud lapsevanemad teistele lapsevanematele.

• Tark lapsevanem. Thomas Gordon, Väike Vanker 2006
• Mida oodata: väikelapseaastad. Arlene Eisenberg, Heidi E. Murkoff, Sandee E. Hathaway, Pegasus 2010
• Minu piirid – sinu piirid. Milliseid piire vajavad lapsed tegelikult? Jesper Juul, Väike Vanker 2011
• Sinu tark laps. Jesper Juul, Väike Vanker 2010
• Kooskasvamine. Anna Wahlgren, TEA 2011
• Mõista ja toeta oma last. Eve Hiiemäe, Agitaator 2011
• Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid? Michael Winterhoff, Väike Vanker 2010
• Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Aletha J. Solter, Väike Vanker 2007
• Lapsevanema mängureeglid. Richard Templar, Tänapäev 2009
• Õed ja vennad rahujalal. Elaine Mazlish, Adele Faber, Canopus 2011

Lugemissoovitus: Mõista ja toeta oma last

Alustame kasvatusalaste raamatute kokkuvõtete ja lugemissoovitustega.

Kahe lapse ema Liisi soovitab lapsevanematel lugeda raamatut „Mõista ja toeta oma last“, autoriteks Eve Hiiemäe ja Kristi Kivisaar. Ilmunud 2011 aastal kirjastuselt Agitaator.

Sisukord:

Lapse areng
Lapse hirmud
Lapse teod
Lapsehoidjad – televiisor ja arvuti
Lapse jonn
Lemmikloomad
Mäng on lapse tee
Huvitegevus
Kool
Perekond, minu kindlus
Lahutus
Võõrasvanem
Lein
Agressiivsuse psühholoogilised põhjused
Meelemürgid
Vägivald
Raha
Armastus, seks, suguhaigused

„Ma tulin siia sinu juurde, et sa õpetaksid ja aitaksid mind ja oleksid minu kõrval, kui õpin tundma seda maailma, kogema tundeid ja tegevusi, armastama ja olema armastatud. Aita mind ja ole minu kõrval!“

Ma ei ole rumal, laisk ega kasvatamatu, vaid ebaküps täitma seda rolli,
mida sina tahad.

Ma ei ole alati valmis just sellel aastal kooli minema, kui vaja,
ma lähen siis järgmisel aastal.

Mul ei jää midagi meelde, kui sa pidevalt nõuad mult õppimist, ma tahan ka puhata.

Ma ei oska veel hästi lugeda, aga ma õpin selle kunagi ikka selgeks,
ära nõua minult seda nüüd ja kohe.

Minu tähed vihikus ei ole alati nii sirged kui vaja, aga vaata,
siin vihikus ei ole mul soditud, see on ju puhas.

Ma ei taha sinna rühma/klassi minna, kus on palju lapsi, nad segavad mind.

Raamat, millesse on kogutud kahe põlvkonna ema tähelepanekud ja kogemused laste kasvatamisel. Kuigi vanemad vormivad lapsi enese ja oma pere väärtushinnangute kohaselt, tuleb ikka ja jälle ette olukordi, kus vajatakse lisateadmisi, hüva nõu või lihtsalt kindlustunnet, et lapsi on suunatud õigesti.

“Mõista ja toeta oma last” on kirjutatud kahe naise poolt, kes on mõlemad abielus ning emad – ühel on kaks last, teisel kolm. Raamatu võlu on lihtsas kirjakeeles ja väga illustreerivates näidetes. Väga head on nõuanded, mida teha, et arendada last ja kuidas erinevates situatsioonides käituda. Kui on huvi veel millestki täpsemast teada saada, siis raamatus on olemas ka kasutatud kirjanduse loetelu, mida nemad on antud raamatu kirjutamisel kasutanud.

Raamatu tutvustus ütleb nii: Ära otsi raamatust tõde, sest kõik kirjapandu on vaid kellegi kogemus ja kellegi arvamus. Üks võimalus paljudest. Kuula ja usalda enda südant, see ütleb Sulle alati, mis on õige ja kui tõesti hätta jääd, siis ära häbene abi paluda. Meist ei ole keegi sündinud lapsevanemaks, vaid me kasvame nendeks koos oma lastega.