Turvaline kiindumussuhe oma lapsega

SearsSeekordne blogipostitus keskendub turvalise kiindumussuhte loomisele oma lapsega. Kahe lapse ema Elen teeb Searside raamatu põhjal teemast kokkuvõtte.

Turvalise kiindumussuhte loomine (attachment pareting) on loomulik lähenemine laste kasvatamisele, õppides beebi märguandeid lugema ja neile märguannetele koheselt vastamine. See ei ole midagi uut: just nii hoolitsetakse ja on pikka aega hoolitsetud beebide eest paljudes traditsoonilistes ühiskondades. Turvalise kiindumussuhte eesmärk ongi pakkuda lapsele palju lähedust ja seeläbi tekitada tunne, et maailm on turvaline paik. Tänu sellele on lapsel hiljem täiskasvanuna lihtsam, ta on enesekindlam ning oskab ka oma tulevasi suhteid paremini hoida.

Pole vist ühtegi väikelaste kasvatamisest kirjutatud raamatut, kus poleks juttu turvalisest kiindumussuhtest. William ja Martha Searsi “Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega” (2007) näib olevat teerajaja. Seda oleks kõige õigem lugeda siis, kui beebi alles kõhus, aga kindlasti parem lugeda hilja kui mitte kunagi. Searside veendumusi, mis ameeriklastele näivad suhteliselt radikaalsed, on Eestis tunduvalt lihtsam omaks võtta. Soolapuhujatega tegu pole: autorid on lastearstid ning 8 lapse vanemad. Kuigi nad on välja toonud oma teooriate tõestamiseks ka erinevaid uuringutulemusi, veenavad nad lapsevanemaid beebisid hoolega jälgima ning usaldama eelkõige oma sisetunnet.

7 abivahendit turvalise kiindumussuhte loomiseks:

  1. sünnisideme loomine (veeda võimalikult palju aega vastsündinuga koos, puuduta ja jälgi teda, räägi temaga)
  2. imetamine (mida kauem, seda parem beebi tervisele)
  3. lapsekandmine (kantud lapsed nutavad vähem, on rahulikumad)
  4. beebiga koos magamine (beeb magab paremini, lihtsam imetada, ka ema on rahulikum)
  5. beebi nutu tõsiselt võtmine (beebi nutab siis, kui tal mure, mitte ei manipuleeri)
  6. “beebitreenijatest” hoidumine (unekool, täpne päevarezhiim, “tühjaks” nutmine jms – need on küll tõhusad, ent pikas perspektiivis last kahjustavad võtted)
  7. tasakaal ja piirid (vanematel ei tohiks ununeda enda vajadused, vahel tuleb osata ka beebile “ei” öelda ning julgeda küsida abi, et ära hoida oma läbipõlemist).

Turvalise kiindumussuhte loomine ei tähenda järeleandlikku kasvatust, kõikelubavust ega ärahellitamist. Ema ei ole märter: ta reageerib häda korral (ajaga hakkab ema vahet tegema, mis on tõsine mure, mis lihtsalt jonn).

Turvalise kiindumussuhte kasud:

  • beebid on taibukamad (uuringud on tõestanud, et nii kasvanud lastel on suurem IQ)
  • beebid on tervemad
  • beebid kasvavad paremini (mitte ainult pikkuses ja kehakaalus, vaid ka emotsionaalselt)
  • beebid käituvad paremini (turvalise kiindumussuhte loomine ei tähenda vabakasvatust: distsipliin peab olema, kuid see ei tugine reeglitele, vaid eelkõige suhtele lapsega)
  • kiindumussuhe soodustab lähedust (nii kasvanud lapsed tunnevad end teiste inimeste seas hästi, sest nad tunnevad end hästi iseendaga)
  • vanemad ja lapsed teevad paremini koostööd – kiindumussuhe soodustab empaatiat (kasvatab lapsi, kes hoolivad)

Turvalise kiindumussuhte loomisest lugedes tekib tunne, et lapse kasvatamine on kuidagi lihtne ja loomulik tegevus. Ning pole hullu, kui ei suuda kõigist soovitustest kinni pidada (mina näiteks ei saanud hakkama kandelina kasutamisega, ent õnneks väga süüdi end seetõttu ei tunne: lapsed on sellest hoolimata saanud palju süles olla).

Kuid ühest on mul küll kahju: et ma ei tutvunud turvalise kiindumussuhte loomisega enne oma esimese lapse beebiiga. Siis poleks ma üritanud teda vastsündinuna omaette magama panna ega õhtuti nutvat last vankrikookonis magama loksutanud. Nii et need, kel pisike beebi majas: lugege, lugege kohe! 🙂

Allikas: William ja Martha Sears “Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega” (2007)

Lugemissoovitus: Mida on lapsel kasvamiseks vaja?

Midaonlapselvaja

Tutvustame blogis järjekordset väärt kasvatusalast raamatut. Jari Sinkkoneni raamatust “Mida on lapsel kasvamiseks vaja?” annab ülevaate kahe lapse ema Elen. Raamat on ilmunud 2011. aastal, kirjastuselt Varrak.

Soome tuntud lastepsühhiaatri Jari Sinkkoneni raamat otsib vastust küsimustele, kuidas tagada lapse vaimne tasakaal, turvatunne ja normaalne enesehinnang. Raamat on keskendunud lapse arengu seisukohast kõige olulisemale ajale: esimestele eluaastatele.

Sarnaselt põhjanaabritega on meilgi suhtumine lastesse sarnane: kui paar põlvkonda tagasi “rääkis laps siis, kui kana pissis”, siis tänapäeval on vanemad ohjad täiesti lõdvaks lasknud. Sinkkonen rõhutab lapsele piiride seadmise olulisust. Laps ei ole oma vanematega võrdne: ta kuulub teise põlvkonda ja peab taluma oma väiksust. Trotsieas laps, kes vanemad osavalt ümber sõrme mässib, ei ole oma suursaavutusega rahul, vaid sisimas õnnetu. Samas ei tohiks jonnivale lapsele keerata selga ega tema viha ignoreerida, kuna lapsele mõjub kõige hullemini see, kui ta on vanema jaoks tühi koht. Muide, lapse provokatiivse käitumise põhjuseks on sageli turvatunde puudumine. Armastavas õhkkonnas kehtestatud piirid ei suru maha lapse tahet ega loovust, vaid tugevdavad just turvatunnet. Lapse turvaline kiindumussuhe põhineb selllel, et laps tohib suhtes ilmutada igasuguseid tundeid, ka negatiivseid. Lapsele tuleb jagada kiitust, kuid vaid põhjendatult: iga paberile kritseldatud joone pärast ei tohiks ahvivaimustusse sattuda.

Autor rõhutab, kui tähtis on, et lapsel oleksid mõlemad vanemad. Laps peaks teadma, kes on ta isa: isegi, kui see isa on väga kaugel musterisast. See ei tähenda, et lapse pärast peab koos elama. Kuid lapse isiksuse arengule on kahjulik vanemate lahutusest tulenevad lapse silme all toimuvad riiud, laste vintsutamised ning patoloogilise liidu moodustamine teise vanema vastu.

Palju pöörab Sinkkonen tähelepane stressi teemale. Tänapäeva lapsed magavad liiga vähe ja veedavad liialt aega arvuti taga. Täiskasvanutele mõeldud vägivaldsed saated ja eakohatud arvutimängud nõrgestavad lapse empaatiavõimet, vähendavad sotsiaalseid kontakte ja muudavad lapse enda ka vägivaldsemaks. Lapsi tuleks kaitsta kroonilise stressi eest juba imikust peale. Kuna lapsed on stressile palju vastuvõtlikumad kui meie, täiskasvanud, on stressi laastamistöö nende puhul kordades hullem. Pikaalajalise stressi tunnusteks on impulsiivsus, rahutus, agressiivsus, mälufunktsioonide nõrgenemine ja psüühiline nõrkus.

Sinkkonen juhib tähelepanu ka mängimisele. Lapse päevakavas ei pea ilmtingimata olema huviringe ega põnevaid üritusi, aga talle peaks kindlasti iga päev aega jääma lihtsalt mängimiseks ja omaette olemiseks. Ning ei tohi unustada pisipõnnidele ette lugeda muinasjutte ning tutvustada neile eri stiilis muusikat. See kõik soodustab lapse loovust, tõkestab vägivaldsust, aitab üle saada halbadest tunnetest ning on seega pisikese inimese arengu seisukohast väga oluline.

Kokkuvõtlikult vajab laps turvaliseks kasvamiseks alljärgnevat:
1. Piisavalt head vastastikust suhtlust
2. Rutiini ja reeglipärasust
3. Turvatunde kogemust
4. Ema ja isa
5. Piiranguid
6. Kombeõpetust
7. Soolist sensitiivsust
8. Eakaaslasi
9. Suguseltsi ja juuri
10. Mänge, huumorit, tembutamist
11. Palju armastust

Positiivne maailmapilt ehk kust tulevad õnnelikud lapsed?

optimistVSpessimistÜhe inimese jaoks võib elu olla vaevaline ja raskusi täis. Teise, samades tingimustes elava inimese jaoks on elu vahva. Kas me elame rõõmsat elu, milles on ka ebaõnnestumisi, ilma et need meie üle domineeriks? Või elame elu, milles iga päev on raske ja vaevaline „võitlus“?

See, kas tunneme end rõõmsalt või murelikult, optimistlikult või pessimistlikult, sõltub palju enesesse suhtumisest. Viimane võib olla positiivne (me peame endast lugu ja aktsepteerime end sellistena, nagu oleme) või negatiivne (me ei pea endast lugu ega salli end sellistena, nagu oleme). Enesesse suhtumine määrab suuresti ära meie tunded ja käitumise.

Iseenda kohta käivaid baasilisi hoiakuid on kolm: enesearmastus, sallivus ja eneseusaldus. Kuigi sõnal „enesearmastus“ on paljude jaoks negatiivne varjund, siis praeguses kontekstis ei tähenda enesearmastus mitte egoismi, vaid enese tunnetamist heana, tublina, võrdsena.

1)      Enesearmastus: „Ma pean endast lugu sellisena, nagu olen. Ma eksin vahel, kuid püüan teha edaspidi paremini. Ma pean teist lugu sellisena, nagu olete“

2)      Sallivus: „Ma sallin ennast sellisena nagu olen; ma võtan seda, et ma erinen teistest, loomulikuna. Inimesed on erinevad. Ma luban endale asju, mida pean õigeks. Ma aktsepteerin teiste erinevust.“

3)      Eneseusaldus: „Ma julgen proovida ja katsetada. Ma teen otsuseid ja valikuid ning mul on sellele õigus. Ma lasen teistel otsustada ja valikuid teha. Ma usaldan teise valikuid.“

Kanada psühhiaater Eric Berne (1972) esitab neli maailmapilti (M+T+; M+T-; M-T+; M-T-) kirjeldamaks, kuidas indiviidi suhtumised endasse võivad kindlatel viisidel olla seotud suhtumistega teistesse inimestesse. M tähendab mind, T teisi inimesi, plussmärk positiivset suhtumist ning miinus negatiivset.

„Terve“ positsioon M+T+

Esimene maailmapilt on positiivne ja see on indiviidil, kes armastab ennast ja peab lugu teistest. Selles positsioonis valitseb mõtteviis: „Mina pean lugu endast ja neist, kellega suhtlen. Kui te mind ründate, siis ma kaitsen ennast.“ Berne väidab, et lapsed, kes maailma selliselt suhtuvad, saavutavad hilisemas elus edu, kuna positiivne minakäsitlus annab paremaid võimalusi elus hakkama saada.

„Ma olen parem kui teised“ positsioon M+T- 

See maailmapilt väljendub oma üleoleku pidevas rõhutamises. Inimene väärtustab küll ennast, kuid teistest ei hooli. Sellise suhtumisviisiga inimesed võivad saavutada materiaalset edu, kuid vaieldamatult toob selline suhtumine kaasa ka ümbritsevate inimeste pahameelt. Kuigi käitumuslikult tundub selle positsiooni indiviidil olevat M+ hoiak, pole see nii, sest välise plussi taga peitub (sageli enese eest varjatud) teadmine, et ollakse mingis mõttes vilets. Kas indiviidil, kes ennast tõeliselt armastab, on tarvis teist alandada? Vaid see, kes peab endale pidevalt tõestama, et ta pole viletsam, käitub ülbelt ja teeb teistele liiga. Positsioon M+T- kujuneb tavaliselt välja, kui lapsele ei ole väärtustatud teisi inimesi. See võib olla ülehellitamise või selle tulemus, et lapsele ei ole õpetatud jagamisprintsiipi.

„Ma olen viletsam kui teised“ positsioon M-T+

Sellise maailmapildiga inimene peab end halvemaks kui teisi. Tajumine, et ollakse teistest viletsam, toob kaasa hulgaliselt negatiivseid emotsioone ja niisugust hoiakut väljendavaid käitumisviise. Berne’i arvates tingib laste negatiivset minapilti eelkõige vanemate käitumine: kui laps saab aru, et temast ei hoolita, kui teda arvustatakse ja halvustatakse, kui ta tajub positiivset suhtumist üksnes haruharva. Kui vanemad on karmid ja käsitlevad last kui objekti, kellel endal pole otsustamisõigust, siis tugevdab ka see lapse arusaamist enese mittetäisväärtuslikkusest. Praktikas tuleks vanematel jälgida, et nad suhtlemisel ei annaks lastele sellist tüüpi tagasisidet nagu: „Tema on meil arg“; „Ära ole ometi nii saamatu!“; „Sinusugusega pole midagi ette võtta!“ jne

„Ma olen vilets ja teie pole ka paremad“ positsioon M-T-

See maailmapilt on omane küünikutele ning võib esineda suitsiidi eel. See on meeleheite ja depressiooni positsioon. Igal juhul on tegemist erandliku olukorraga. Indiviid, kes ei salli ennast ega teisi, võib oma käitumisega nii ennast kui teisi kahjustada. Tavaliselt lastel seda positsiooni ei esine ning kooli minnes on neil üks kolmest esimesest maailmapildist juba olemas.

Oluline on enesele teadvustada, et indiviid suudab oma nn „miinusmärki“ muuta „plussmärgiks“ selle kaudu, et õpib ennast armastama sellisena, nagu ta on. Seda saab teha ise või kasutada psühholoogi või psühhiaatri abi.

Selleks, et laps omandaks „Mina olen tubli“ maailmapildi (M+T+) on vajalikud kolm asja:

1)      Armastuse väljendamine käitumises. Vanemate käitumine peab olema selline, et laps mõistab: „Nad hoolivad minust, nad armastavad mind.“ Ei piisa sellest, et sina vanemana tead, et armastad oma last, sest laps ei loe sinu mõtteid. Armastust tuleb käitumises väljendada ja eriti isad peaksid silmas pidama, et laps ootab ka neilt paid ja süllevõtmist.

2)      Jagamisprintsiibi rakendamine. Vanemate lähtumine jagamisprintsiibist on olulisemaid asju, mis aitab lapsel õppida teisi väärtustama. Perekonnas tuleks asjade jagamisel võimalikult kõikidega arvestada, mitte nii, et üks on suurem ja tähtsam. Jagamisprintsiip peaks tuginema õiglusprintsiibile, mis tähendab, et kedagi ei eelistata ebaõiglaselt. Negatiivsed näited: „Sina jäta oma film pooleli, sest mina tahan uudiseid vaadata.“, „Oh, lapseke, ega mina ei tahagi banaani, ma suren nagunii varsti ära,  söö ikka ise kõik ära.“

3)      Reeglite kehtestamine. On vajalik selgete ja kindlate väljaöeldud (kokkulepitud) reeglite olemasolu perekonnas. Kui on palju armastust laste vastu, aga pole reegleid ja kokkuleppeid, on suur M+T- positsiooni tekke tõenäosus.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et M+T+ positsiooni väljakujunemiseks peaks lapse arengukeskkonnas valitsema armastus ja hoolivus, õiglusest, võrdsusest ja jaotamisprintsiibist lähtumine ning selgete reeglite ja normide kehtestamine.

Allikas: Heiki Krips „Konfliktidest ja suhtlemisoskustest õpetamisel ning juhtimisel“

Lugemissoovitus: Minu piirid – sinu piirid

Minu piirid Sinu piiridMinu piirid – sinu piirid. Milliseid piire vajavad lapsed tegelikult?
Autor: Jesper Juul.
Ilmunud kirjastuselt Väike Vanker aastal 2011.

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat piiridest. Peamine küsimus, millele vastust otsitakse, on: kuidas nii täiskasvanud kui lapsed saaksid end teiste inimeste suhtes piiritleda nii, et keegi ei kannataks ning suhe oleks nii väärtuslik kui võimalik.

Raamatu alguses räägib Juul natuke võimust ja vastutusest. Vanematel on võim laste elu ja heaolu üle ja vanemad otsustavad. Oluline on, kuidas vanemad otsustavad, nt kas diktaatorlikult  või kooskõlastatult. Samamoodi on tähtis teada, et vastutust ei tohi jätta laste õlule, lapsevanemad vastutavad suhtluse kvaliteedi eest.

Piirid jagunevad ülditeks ja isiklikeks. Esimesed on üldtunnustatud normid kultuuris, kus me elame (kuidas asju meie ühiskonnas, perekonnas, koolis, klubis jne tehakse). Isiklikud piirid on individuaalsed, tulenevad isiksuste erinevast taustast, väärtushinnangutest, meeleolust jne. Raamat aitab mõista ja mõelda selle üle, kust lähevad lapsevanema piirid ja kust lähevad lapse piirid. Mõndasid enda piire inimesed teavad ja oskavad põhjendada, teistest saavad teadlikuks ajapikku. Piiride tundmaõppimine on pidev protsess, lapsed õpivad vanemate piire tundma aegamööda ning vanemad laste piire tundma nende kasvades.

Oluline osa piiride seadmisel on väärtushinnangutel, laste sündides tuleks vanematel need üle vaadata ja analüüsida, mõlemal vanemal eraldi ning ka üheskoos.

Raamatu kolmas mõtteline osa räägib konfliktidest. Olulisemad asjad, mis sealt kõrva taha panin: lapsevanem peaks tundma õppima laste soovide ja vajaduste erinevust ning “ei” võib olla kõige hoolivam vastus. Kui laps soovib näiteks veel ühte jäätist või mõnda mänguasja, pole midagi katki. Kui soovid aga pidevalt suurenevad, käitumine on konfliktne ja laps mangub, siis tõenäoliselt vajab ta hoopis midagi muud ja vanema kohus on välja uurida, mis see on (nt kontakt, lähedus vms). Vanemad ei tohiks karta lapsele “ei” öelda, kui nad ütlevad sellega enda vajadusele “jah”. Perekonna liikmed peaksid olema suheldes siirad ning nii vanemad kui lapsed teineteise “ei”-d austama.

Häid mõtteid raamatust:

Nii lastele, kui vanematele tuleb kasuks, kui vanemad on nemad ise, ja mitte “õiged”. Ehtsad vanemad on paremad, kui teoreetikutest vanemad. Vanemad, kes eksivad ja oma eksituste eest vastutust kannavad, on paremad vanemad, kui vanemad, kes üritavad olla täiuslikud. 

Sellest ei ole kasu, kui laste soovid juhivad pereelu. Kui lapsed saavad kõike, mida soovivad, ei saa nad suure tõenäolisusega seda, mida vajavad: lähikontakti vastutava täiskasvanuga.

Kokkuvõtteks – väärt raamat ja soovitan ka teistele lapsevanematele. Lugemine läheb kiirelt, kuna kokku on 116 lehekülge ja raamat väikses formaadis.

Lugemissoovitus: Õnnelikud lapsed

R041836Järgmine lugemissoovitus tuleb nelja lapse emalt Ragnelt, kes luges hiljuti läbi raamatu “Õnnelikud lapsed. Raamat lapsevanemaks olemisest.” Autoriteks on Jorunn Hansson ja Christina Oscarsson. Ilmunud kirjastuselt Varrak 2006. aastal.

Laste- ja pereteemaline raamat “Õnnelikud lapsed” tundus kohe esmapilgul huvitav oma laia teemaringi käsitluse poolest ning ühtlasi oli raamatut mõnus lugeda kerge ja arusaadava keelekasutuse tõttu.

Väga terviklik raamat lastega seonduvatest teemadest, nt lapsevanemaks olemisest, laste stressist, õdede- vendade omavahelisest suhtlemisest, piiride kehtestamisest, lapse arengust, toidust, unest, laste leinast, suhetest vanemate vahel jne. Raamat sisaldab väga palju praktilisi näiteid. Kuigi raamatus on teemadering väga lai ja sellisel juhul on oht raamatul muutuda liiga pealiskaudseks, on tegu siiski väga kenasti ja piisavalt käsitletud valdkondadega.
Mulle sümpatiseerib, et raamat on rootslaste poolt koostatud (nt kirjutab lapse enesekindlusest perenõustaja Jesper Juul, kes on Eestiski tuntud). See lisab minu silmis usaldusväärsust juurde.

Mõned mõtted raamatust:

  • Õnnelikud lapsed on need, kes tunnevad, et neid armastatakse ja teavad, et meie, täiskasvanud, hoolitseme nende eest ja soovime neile parimat.
  • Kiindumussuhtes vanematega on olulised selleks, et lastest areneksid tasakaalus enesehinnangu ja hea eneseusuga harmoonilised inimesed.
  • Vanemate käitumine ja emotsionaalsed signaalid ei mõjuta mitte ainult lapse esimest minapilti, vaid ka lapse esimest mõttepilti „teistest inimestest“.
  • Enesekindlus oleneb sellest, kas meid lapsepõlves märgati ja tunnustati ning kas me kogesime, et oleme oma vanemate jaoks väärtuslikud.
  • Hea lapsevanem ei pea sugugi olema täiuslik, ta peab tundma oma tugevaid ja nõrku külgi ning andma endast parima.
  • On tähtis, et vanemad veedavad oma aega lastega üheskoos ja teevad asju, mis kõigile meeldivad. Oluline on ka argipäevarutiin lastega ja käesolevas hetkes viibimine ning seeläbi lapse- vanema vahelise dialoogi saavutamine.
  • Et mõista oma laste maailma, peame laskma neil rääkida, kuidas nad ennast tunnevad, ja neid tõepoolest kuulama.
  • Et vähendada stressi lapse argipäevas, on vaja, et vanem oleks kohal ja aitaks päevasündmusi analüüsida ning selgitada. Ka füüsiline aktiivsus ja piisav uni on head stressivastased vahendid.
  • Õdede- vendade vahelised riiud on perekonnaelu loomulik osa ja lastele tegelikult heaks konfliktilahenduse treeninguks. On hea, kui oleme teadlikud laste sünnijärjekorra mõjust lastele, see annab meile eelise.
  • Piire kehtestades anname oma lastele turvatunde ja usalduse meie, täiskasvanute, vastu.

Mida oodata: väikelapseaastad

Midaoodata

Jätkame blogis kasvatusalaste raamatute tutvustamist, et lapsevanematel oleks lihtsam endale sobivat lugemismaterjali ja kasulikku infot leida.

Seekordse raamatututvustuse on koostanud ühe poja ema Elen, kes ise jälgib seda raamatut igakuiselt ning soovitab sedasama ka teistele lapsevanematele.

Raamat: “Mida oodata: väikelapseaastad”
Autorid: Arlene Eisenberg, Heidi E. Murkoff, Sandee E. Hathaway
Ilmunud kirjastuselt Pegasus, 2010 a.

“Mida oodata” on asjalik lapse kasvatamise käsiraamat, ideaalne lugemine oma esimest last kasvatavale vanemale.

Esmakohtumisel võib ehmatada raamatu paksus (>900 lk), kuid ühe hooga pole seda mõtet läbi lugeda. See tasub kätte võtta kord kuus, saamaks teada, mida uut ja huvitavat järjekordne lapse elukuu võib tuua. Näiteks, mida suurem osa selles vanuses lapsi on võimelised tegema; kuidas saada hakkama jonnihoogude, uneprobleemide, hirmudega; kuidas innustada last rääkima, kõndima, potil käima, vanemast lahus olema; kuidas arendada lapse loovust, kuidas teda distsiplineerida jpm. Ühesõnaga, kuidas selle vahel nii kohutav näiva tegelasega kenasti toime tulla. Mõistagi on palju juttu ka lapse tervisest ja tema ohutuse tagamisest.

Raamat on üles ehitatud lapsevanemate nö korduma kippuvate küsimuste najale. Tänu sellele leiab igaüks hõlpsalt üles teda huvitavad teemad ja saab üle libiseda ebaolulisest. Kuna autorite vastused on ladusas ja kohati humoorikaski võtmes, mõjub raamat üldjoontes rahustavalt. Hea ju teada, et sinu last puudutavad üüratuna näivad mured on ka väga paljude teiste põnnide vanematel ning sageli on hirmul suured silmad. Ja mis seal salata, veel parem teada, et paljud mured jäävad sinu lapse puhul siiski võõrasteks muredeks.

Autorid on küll ameeriklased, kuid raamatut on aidanud eestistada meie tuntud lastearst Reet Raukas. Kokkuvõtteks on tegu igati asjaliku lugemisega, kuid samas ei tasu kõike selles olevat võtta puhta kullana, vaid tegutseda tuleks ikkagi eelkõige oma sisetunde järgi.

Raamatusoovitusi

Siin on nimekiri väärt kasvatusalastest raamatutest, mida on soovitanud lapsevanemad teistele lapsevanematele.

  • Tark lapsevanem. Thomas Gordon, Väike Vanker 2006
  • Mida oodata: väikelapseaastad. Arlene Eisenberg, Heidi E. Murkoff, Sandee E. Hathaway, Pegasus 2010
  • Minu piirid – sinu piirid. Milliseid piire vajavad lapsed tegelikult? Jesper Juul, Väike Vanker 2011
  • Sinu tark laps. Jesper Juul, Väike Vanker 2010
  • Kooskasvamine. Anna Wahlgren, TEA 2011
  • Mõista ja toeta oma last. Eve Hiiemäe, Agitaator 2011
  • Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid? Michael Winterhoff, Väike Vanker 2010
  • Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Aletha J. Solter, Väike Vanker 2007
  • Lapsevanema mängureeglid. Richard Templar, Tänapäev 2009
  • Õed ja vennad rahujalal. Elaine Mazlish, Adele Faber, Canopus 2011

Lugemissoovitus: Mõista ja toeta oma last

Alustame kasvatusalaste raamatute kokkuvõtete ja lugemissoovitustega.

Kahe lapse ema Liisi soovitab lapsevanematel lugeda raamatut „Mõista ja toeta oma last“, autoriteks Eve Hiiemäe ja Kristi Kivisaar. Ilmunud 2011 aastal kirjastuselt Agitaator.

mõisa-ja-toeta

Sisukord:

Lapse areng
Lapse hirmud
Lapse teod
Lapsehoidjad – televiisor ja arvuti
Lapse jonn
Lemmikloomad
Mäng on lapse tee
Huvitegevus
Kool
Perekond, minu kindlus
Lahutus
Võõrasvanem
Lein
Agressiivsuse psühholoogilised põhjused
Meelemürgid
Vägivald
Raha
Armastus, seks, suguhaigused

„Ma tulin siia sinu juurde, et sa õpetaksid ja aitaksid mind ja oleksid minu kõrval, kui õpin tundma seda maailma, kogema tundeid ja tegevusi, armastama ja olema armastatud. Aita mind ja ole minu kõrval!“

Ma ei ole rumal, laisk ega kasvatamatu, vaid ebaküps täitma seda rolli,
mida sina tahad.

Ma ei ole alati valmis just sellel aastal kooli minema, kui vaja,
ma lähen siis järgmisel aastal.

Mul ei jää midagi meelde, kui sa pidevalt nõuad mult õppimist, ma tahan ka puhata.

Ma ei oska veel hästi lugeda, aga ma õpin selle kunagi ikka selgeks,
ära nõua minult seda nüüd ja kohe.

Minu tähed vihikus ei ole alati nii sirged kui vaja, aga vaata,
siin vihikus ei ole mul soditud, see on ju puhas.

Ma ei taha sinna rühma/klassi minna, kus on palju lapsi, nad segavad mind.

Raamat, millesse on kogutud kahe põlvkonna ema tähelepanekud ja kogemused laste kasvatamisel. Kuigi vanemad vormivad lapsi enese ja oma pere väärtushinnangute kohaselt, tuleb ikka ja jälle ette olukordi, kus vajatakse lisateadmisi, hüva nõu või lihtsalt kindlustunnet, et lapsi on suunatud õigesti.

“Mõista ja toeta oma last” on kirjutatud kahe naise poolt, kes on mõlemad abielus ning emad – ühel on kaks last, teisel kolm. Raamatu võlu on lihtsas kirjakeeles ja väga illustreerivates näidetes. Väga head on nõuanded, mida teha, et arendada last ja kuidas erinevates situatsioonides käituda. Kui on huvi veel millestki täpsemast teada saada, siis raamatus on olemas ka kasutatud kirjanduse loetelu, mida nemad on antud raamatu kirjutamisel kasutanud.

Raamatu tutvustus ütleb nii: Ära otsi raamatust tõde, sest kõik kirjapandu on vaid kellegi kogemus ja kellegi arvamus. Üks võimalus paljudest. Kuula ja usalda enda südant, see ütleb Sulle alati, mis on õige ja kui tõesti hätta jääd, siis ära häbene abi paluda. Meist ei ole keegi sündinud lapsevanemaks, vaid me kasvame nendeks koos oma lastega.

Lapse sotsiaalne osalemine

Nendele lapsevanematele, kes on lugenud Anna Wahlgreni raamatut Kooskasvamine, on sotsiaalse osalemise mõiste kindlasti tuttav, see on raamatu üks kandvaid ideid. Teistele, kes raamatut lugenud ei ole, on selle mõiste sisu samuti tuttav. Tegemist on  iidse tõega ja loomuliku lastekasvatusviisiga, mida meie vanavanavanemad kasutasid, aga mille olulisus ühiskonna survel vahepeal tagaplaanile on jäänud.

Iga inimene, suur või väike, peab tundma, et teda vajatakse. See tähendab omada mingit ülesannet ja kusagile kuuluda. A. Wahlgren kasutab “karja” mõistet, aga kitsamalt võttes: laps peab tundma, et kuulub perekonda ning on perekonna jaoks vajalik. Sealt edasi -laps peab tundma, et kuulub sellesse ühiskonda, kus ta elab.

Sotsiaalse osalemise põhimõte on lihtne: lasta lastel elust osa võtta.
Lapsele peab looma koha selles tõelisuses, milles täiskasvanud elavad, et seejärel vähehaaval, lapse tahtmiste ja arenevate oskustega arvestades ka neile selles rakendust leida. 

Lapse kasvatamisel pööratakse väga palju rõhku sellele, et lapsel oleks kõht täis ja meel rõõmus. Et laps tunneks, et me armastame teda, hoolime lapsest ja pühendame talle enda jäägitu tähelepanu, sealjuures ennast lapsevanemana pidevalt harides ja infot kogudes. Tihti aga tehakse lapsest maailma naba, meie maailm hakkab pöörlema lapse ümber. Samas oli meil ju elu enne lapse sündi ja laps peaks kohanema meie elukorraldusega, mitte vastupidi. Juba sünnist alates proovib beebi aru saada, millisesse maailma ta sündis ja kuidas see ühiskond toimib. Kui me aga surume lapsed nö “tehismaailma”, ümbritsetuna kõikvõimalikest mänguasjadest ja meelelahutusest, jättes kodutööd vaid vanemate kanda, siis kuidas peaks laps õppima, kuidas asjad toimivad?

Wahlgren: Lapsed sünnivad siia ilma selleks, et uurida, vallata ja vähehaaval ka muuta siinset tegelikkust, kehtivaid tingimusi ja maailma ennast. Raske on uurida, veel raskem vallata ja lausa võimatu muuta tegelikkust, millest sind eemale hoitakse.

Laps tahab tunda, et ta on vajalik: “Ilma minuta saadakse halvemini hakkama”. Lapsi peaks igal võimalikul juhul kaasama pere igapäevatoimetustesse, loomulikult tuleb arvestada lapse võimetega erinevas vanuses ja vastavalt sellele lapsele töid valima, kus ta aidata saab.

Näiteks minu aasta ja üheksa kuu vanused tüdrukud aitavad meeleldi tolmuimejaga tõmmata, pühivad riiulid ja laua tolmulapiga puhtaks, aitavad pesu kuivama panna, kaminasse tuld tehes pabereid kortsutada jne. On näha, et nad naudivad aitamist ning seda, et nad on vajalikud. Loomulikult on vahel tunne, et mõned asjad saaks ise kiiremini tehtud: kui tekib tüli, kumb parajasti tolmuimejat hoiab või põrandalapiga sahmib. Aga püüan leidlik olla ja mõlemale lapsele sel puhul erinevaid ülesandeid leida. Ainus valdkond, kuhu ma neid ohutuse pärast aktiivselt ei kaasa on toiduvalmistamine.

Usun, et lastega koos toimetades panustan ka tulevikku: neil tekib teadmine kodutöödest, harjumus aidata ning varsti ongi nad reaalselt suureks abiks ja me naudime seda kõik. Ma ei tunne, et kasutaksin neid ära. Vahel rõhutakse vanemate süütundele, et lastega peaks veetma nö kvaliteetaega, selle asemel, et kodus koristada. Samas, iga tegevus, mida lapsevanemad ja lapsed koos meeleldi teevad, ongi ju osake kvaliteetajast.

Kindlasti leiab iga lapsevanem need ühised igapäevased toimetused, mille kaudu lapsed tunnevad end vajalikuna ja olulise pereliikmena, sest ka nendest sõltub perekonna heaolu ja hakkamasaamine.

Ööunest, pühendusega magamata emadele

See postitus on pühendatud kõigile magamata emadele, kelle imeilusaks unistuseks on laste pikk ja magus ööuni, et saaks (lõpuks!) ka ennast välja puhata. Autoriks on nelja lapse ema Ragne, kes enda kaksikute tirtsude katkendliku ööune murele lahendusi otsides luges läbi mitmeid raamatuid ja proovis erinevaid tehnikaid, et unevõlga natukenegi leevendada. Selle käigus koostas ta kokkuvõtted lapse unega seotud raamatutest, et häid nõuandeid ja soovitusi ka teiste magamata emadega jagada.

The Sleep Sense program (D. Obleman) Ragne poolne kokkuvõte:

1. Elimineeri uinutajad (imetamine, kussutamine, lutitamine, autosõidud jms)
2. Kindel magamapaneku rutiin, mis kestab 20- 45 minutit (nt. vann, laulmine, hammastepesu, juuste harjamine, unejutt, imetamine, massaaz, mänguasjade ärapanek jms)
3. Laps tuleks panna varem magama- ajavahemikul 19.00- 19.45
4. Anna lapsele unetekike või unemänguasi, mis seostuks talle magamajäämisega.
5. Laps tuleks voodisse panna ärkvelolles, aga unisena ja täissöödetuna.
6. Proovi lapse imetamist pärast unest ärkamist (mitte enne, või vähemalt ära lase lapsel rinnal uinuda).
7. Protestinutt on tõenäoline, aga seda ei maksa karta, see on lapse eneseväljendamise viis. Magama õpetamisega teete talle teene kogu eluks.
8. Last ei pea jätma üksi nutma, võib jääda tema juurde istuma, aga peab eirama lapse soovi voodist välja tulla jms.
9. Vahepealne süllevõtmine ei ole väga hea mõte, sest tekitab lapsel suuremat frustratsiooni, kui ta voodisse tagasi panna. Töötab alla 6- kuuste laste puhul paremini.
10. Esimesel kolmel õhtul võib istuda voodi kõrval, 4.- 6. ööl tuleks nihutada tool toa keskele, 7.- 9. ööl tuleks istuda ukse juures, aga nii, et oleksid lapsele nähtav. See on vajalik selleks, et sinu kohaolek ei muutuks järjekordseks “uinutajaks”, milleta laps uinuda ei saa. 10. ööl lahku toast ja jäta laps iseseisvalt magama.
10. Kui laps öösel ärkab, siis oota 3- 10 minutit enne kui tema juurde lähed. Kui sa ei sööda last, siis jää lihtsalt ta juurde ja oota ta uinumist. Kui söödad, siis ära kindlasti lase tal süües uinuda.
11. Sleep Sense programmil pole midagi ühist “beebi nuttalaskmisega”, mis tähendab lapse voodisse panemist, ukse sulgumist ja lahkumist. Siinne õpetus rajaneb kindlal magamaminekurutiinil.

“Nututa uni” (E. Pantley):

1. Koostage oma unepäevik (kirjutada üles lapse ärkamised, söömised jne), valige sobivad unelahendused, koostage oma unekava, järgige seda 10 päeva ja 10. päeval täitke päevik ning analüüsige tulemusi.
2. Lapse tihe ärkamine öösiti on bioloogiline fakt ja magama jäämine on tihti seotud uneassotsiatsioonidega (imetamine, kussutamine jne). Eesmärk on leebelt ja hoolivalt õpetada oma lapsele uus uneassotsiatsioon, mis tähendab oskust uinuda ilma kõrvalise abita.
3. Ööuni on tihedas sõltuvuses lõunaunedest ja vastupidi. Kui laps ei maga hästi päeval, on häiritud seetõttu ka ööuni. Alla tunniajane uinak ei lase lapsel korralikult välja puhata. Püsige lapse lähedal ja kui ta peaks varem virguma, püüdke teda uuesti unele suigutada.
4. Keskmine päeva- ja ööune vajadus on nt. 9- kuusel 14h, sh ööuni 11- 12h ja päevauni (2x) 2,5- 4h; aastasel lapsel 13- 14h, sh ööuni 11,5-12h ja päevauni (1- 2x) 2-3h. Lapsed on küll erinevad, aga kui laps magab oluliselt vähem keskmisest, võib tegu olla üleväsimusega.
5. Unepäevikusse tuleb märkida andmed ka lõunauinakute kohta, une- eelse rutiini tegevused ja andmed ööelu kohta. Selle alusel saab teha kokkuvõtteid ja hiljem analüüsida, kui palju üht või teist und kokku oli.
6. Päekava ja uneeelse rutiini tähtsus! Rutiinne tegevus iga kord enne uinumist on oluline märk, mis aitab lapsel magamiseks valmistuda (Nt. soe vann, massaaz, unejutt jne). Samuti annab head tulemust kellaaegade kindel reziim. Kui uneaeg on seni olnud väga hilja, siis nihutage uneaega iga kahe- kolme päeva järel 15- 30 minutit varasemale.
7. Laps tuleks voodisse viia siis, kui ta on unine, aga mitte magavana ja seda sünnist alates. Väsinud vastsündinu, kellel pole veel kinnistunud harjumusi, nõustub sageli ärkveloleku ajal voodisse panekuga, kus ta siis iseseisvalt magama jääb. Kui ta siiski ei nõustu sellega, siis uuesti proovida.
8. Tehke kõik selleks, et laps eraldaks öö ja päeva- öised toitmised peaksid olema võimalikult pimedas ja võimalikult vaikselt. Ärge laske beebil teha liiga pikki lõunaunesid.
9. Jälgige, et laps saab päeval piisavalt süüa. Mõnel lapsel on kombeks süüa öö läbi, saades enamiku vajalikest kaloritest öösiti.
10. Unerutiini juurde võiks kuuluda ka kaisuloom või muu kaisuese, mis pakub turvalisust ja annab märku uneaja lähenemisest. Samuti on lihtsam last võõrsil ja teisel inimesel magama panna. Ka unesõnad ja unemuusika võivad aidata.
11. Pantley võõrutuskava imemise- magamise assotsiatsiooni muutmiseks: kui laps ärkab, toitke teda rinna või pueliga, kuid ärge laske tal imemise ajal magama jääda. Laske lapsel mõni minut imeda, kuni se muutub aeglasemaks ja laps rahuneb. Seejärel katkestage rahulikult imetamine/söötmine. Kui laps hakkab väga protestima ja kussutamine ei aita, korrake uuesti imetamist, aga seekord pisut lühemalt. Seda nii kaua, kuni laps uinub. Korrake seda protsessi igal ööl, kuni laps õpib selgeks, et ta saab magama jääda ilma rinnata. 10 päevaga peaksid tulemused näha olema 🙂
12. Võrevoodiga harjutamise 6 etappi: (1) suigutage või söötke laps peaaegu magama ja viige siis tasakesi voodisse; (2) viige rahunenud, kuid mitte magav laps voodisse; (3)rahustage- suigutage last ilma sülle võtmiseta; (4) paitage last, kuid ärge võtke sülle; (5) lapse rahustamine sõnaega; (6) rahustage last läve tagant. Eesmärgi poole astutakse väga väikeste sammudega. Kui uus etapp ei sobi, pöörduge tagasi vana poole.

“Rahuolev beebi” (G. Ford):

1. On väga tähtis, et laps magaks täiesti pimedas toas (pimenduskatted!) ja ema suhtuks kõikidesse enne kella seitset toimuvatesse söötmistesse kui öistesse toidukordadesse.
2. Ei tohi lasta lapsel õhtupoolikul liiga kaua magada. Tuleb järgida iga päev ühesugust päevakava. Päevaunesid tuleb piirata!
3. Tuleb jälgida, et laps ei muutuks üleväsinuks. Magamapanekuks tuleb aega varuda (vann, une- eelsed tegevused).
4. Enne uinumist tuleb laps voodisse asetada (ei tohi magama kussutada), väikseid lapsi tuleb korralikult tekiga kinnimässida, et juhuslike liigutustega end üles ei ärataks.
5. Väga kindlalt struktueeritud päevakavad. Nt. 9- 12- kuuse lapse päevakava: äratus 07.00, I uni 09.00- 09.45, II uni 12.30- 14.30, ööuni 19.00

“Pere ja Kodu” (H. Viira):

Ülesandeks on pakkuda lapsele välja uusi seoseid, mis sisendaksid talle samasugust kindlust nagu imemine. Pange täissöödetud ja unine laps voodisse ja jääge 1.- 2. päeval tema juurde. See aitab tal end uues olukorras kindlamalt tunda. Võtmeks on see, et voodi juurest tuleb lahkuda, kui laps veel ärkvel. Kui laps muutub virilaks, siis tuleb oodata kõigepealt 2 minutit, enne kui teda lohutama minnakse. Tuleb vältida silmkontakti ja käituda hästi igavalt ja asjalikult, nt. käega seljale patsutades. Last mitte voodist välja tõsta. Enne iga järgnevat korda lapse juurde minnes, oodakse mõni minut kauem, kuni 10 minutini. Järgnevatel öödel pikendage veelgi reageerimisaega.

“Päästke meie uni” (T. Hall):

1. Päevaplaan on väga tähtis!
2. Ööunevajadus on 3- kuusel kuni 3- aastasel 12h.
3. Tuleb luua magamaminekurituaalid, et laps oleks teadlik, mis ees ootab. Voodisse tuleb panna ärkvel laps.
4. Võtke kasutusele rahunemisvahend, mis ei vaja teie abi nagu uneabivahend. Selleks võib olla uneloom, kaisutekk vms.
5. Tuleb teha vahet erinevatel nuttudel. Iseseisval uinumisel võib kuulda protestinuttu, mis on vältimatu, aga ei tähenda, et midagi halvasti oleks. Emotsionaalne nutt vajab aga kohe tähelepanu ja rahustamist.
6. Levinumad uneprobleemid: üleväsimus, tukastamine (uni, mis on lühem kui 40 minutit), imikul hakkab külm, hammaste tulek.
7. Pärast unerituaale ja lapse voodisse asetamist, jääge lapse juurde. Kui ta tõuseb püsti, pange ta õrnalt tagasi pikali ja korrake unesõnu. Igal korral, kui ta uuesti püsti tõuseb, korrake pikalipaneku meetodit ja seda 15x järjest. Minge toast välja 18 minutiks (9- 12- kuuse lapse puhul). Vaadake kella, kui aeg täis, aga teile tundub, et laps hakkab uinuma, siis ärge tuppa tagasi minge. Kui aga laps ei rahune, siis minge lapse juurde ja jääge sinna kuni ta uinub. Kindlasti ei ole õige sõeluda lapse voodi vahet, mis ärritab last rohkem ja tekitab segadust. Samuti ei tohi last voodist välja võtta. Selle asemel pange järjekindlalt last pikali tagasi ja öelge unesõnu. Esimesed ööd on kõige hullemad, aga see tasub end ära. Peamine on jääda endale kindlaks ja mitte karta lapse protestinuttu. Sama tuleb teha ka päevaunedega.
8. Jätke magamistoa uks alati lahti, nii et maimik võiks teid kuulda. Ärge hiilige varvastel ringi, vaid elage tavalist elu edasi.

Ragne: “Lõpliku tõuke andis “Päästke meie uni”, aga tegelikult on sellel väga palju sarnast Sleepsense programmiga.
Kõige vähem inspireeris “Nututa uni”. See võib töötada rohkem üksikute laste puhul, aga kaksikutega ei suuda ma nii leebelt ja nii (une)aeganõudvalt uinumisoskusi õpetada.